Ettevõtja: Digiriigi häkaton ei arenda e-Eestit edasi

Digiriigi häkaton on tore algatus, aga paraku jäävad kõik selle käigus välja töötatud ideed bürokraatia tõttu ellu viimata, kirjutab IT-ettevõtte Flowit juhatuse liige Andres Aavik.

Esimene Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Garage48 ellu kutsutud digiriigi häkaton toimus pea aasta tagasi detsembris. Sellele järgnes Digiriigi Häkaton 2.0 tänavu mais ja vähem kui kuu aja pärast toimub kolmas. Häkatonil on osalenud pea kõik Eesti suuremad ja tuntumad IT-ettevõtted, sh Nortal, Helmes, Mooncascade, Flowit jt. Häkatoni idee on geniaalne – riik defineerib lahendamist vajavad probleemid, kutsub kokku IT-sektori parimad tegijad ja 48-tunnise maratoni käigus töötatakse välja reaalselt toimivad lahendused. Seejärel valitakse välja parimad projektid, kuid nende elluviimine jääb toppama riigihangete süsteemi tõttu.

Senised häkatonid näitasid, et vaid 48 tunni jooksul töötati välja mitu valmis ja lihtsasti juurutatavat lahendust. Nende elluviimine võtaks aega maksimaalselt paar kuud ja kindlasti mitte aasta. Need on valmis lahendused, mis hoiaks kokku tuhandeid eurosid maksumaksjate raha, kuid need seisavad riiulil, samal ajal kui ressursse suunatakse uute probleemide teoreetilisele lahendamisele järjekordsel häkatonil. Toereetilisted lahendustega kahjuks e-riigi teenused ei arene ja kodanikud ei võida riiulis seisvatest lahendustest midagi.

Häkatoni jooksul kulutab iga osalev ettevõte hinnanguliselt 2000-5000 eurot tasuta töötundidena, millele lisanduvad 48-tunnisest arendus- ja programmeerimismaratonist väsinud meeskonna taastumisele kuluvad töötunnid. Osalejad on valmis oma panust andma, et arendada Eesti e-teenuseid ja viia digiriik uuele tasemele, kuid kahjuks pole teadaolevalt veel ühtki häkatonil valminud lahendust, sh võidutöösid, tänaseks ellu viidud.

Milles on probleem? Häkatonil välja töötatud lahendustel on ainult üks võimalik klient ja selleks on riik. Riik defineerib probleemid ja kulutab iga häkatoni elluviimisele erasektori kogemusele tuginedes hinnanguliselt 30-50 000 eurot. Samal ajal pole häkatoni-järgseks lahenduste realiseerimiseks eelarvet planeeritud. Ühtki uut ärimudelit pole võimalik välja mõelda, kõik projektid lähevad riigihanke lepinguid ootama.

Näiteks osalesime kolleegidega Flowitist kõige esimesel häkatonil, kus töötasime välja lahenduse, mis kontrollib ettevõtte loomisel vaid sekundite jooksul soovitud nime saadavust. 48 tunni jooksul valmis reaalselt toimiv lahendus, mis hinnati häkatonil ka auhinna vääriliseks, kuid lahendus seisab tänaseni riiulil. Projekti elluviimine nõuab 20 000 eurot, mis on IT-sektori hindu arvestades väga tagasihoidlik eelarve. Lahenduse rakendamine säästaks igal aastal 1-2 inimese töö, mis rahas ümber arvutatuna oleks vahemikus 20-40 000 eurot, sest arvutid teeksid rutiinse kontrolli ära inimestest kiiremini ja paremini ning riigiametnikud saaksid keskenduda suuremat loovust nõudvatele tööülesannetele.

Teiseks probleemiks on häkatoni probleemide ülesehitus. Lahendada saab väga varieeruva kvaliteediga defineeritud riigiasutuste probleeme. Kui probleem pole õigesti defineeritud, sest puudub pädevus või kogemus IT-hangete tellimisel, siis ei pruugi olla võimalik välja

töötatud lahendust reaalselt ellu viia. Oma probleeme saavad esitada ka asutused, kel polegi lootust eelarvet saada ja seda olenemata probleemi defineerimise täpsusest või lahenduse tugevusest. Näiteks seesama Flowiti meeskonna loodud lahendus, mille ära tegemiseks ei õnnestunud probleemi omanikul Äriregistril toetust saada oma eelarvest, Maailmapangast ega ka Justiitsministeeriumilt.

Digiriigi häkatonid võivad toimuda harvem, aga seal välja töötatud parimad projektid peavad jõudma reaalsete lahendusteni. Häkatoni ellukutsuja ja tellijana peab riik keskenduma sellele, et juba välja töötatud lahendused viiakse lõpuni, leides neile nii vastutaja, teostaja kui ka eelarve. Prototüüpide ja ideekavandite välja töötamisega koos tuleb keskenduda projektide rahastamisele ja planeerimisele, sest elluviimine ei saa jääda osalevate ettevõtjate vastutuseks. Vastasel korral kaob IT-ettevõtetel motivatsioon osaleda, sest ettevõtete jaoks on see suur kulu ja tahetakse näha tulemusi.

Artikkel ilmunud Postimehe veebiküljel 29.10.2019.a.

Loe Postimehest 

Artiklile ilmus ka kaks vastust:

X-Tee – kiirtee külakolkasse

X-tee on suurepärane lahendus. Sobilik kasutamiseks ükskõik millise suurusega riigis. Turvaline. Aega ja ressursse säästev. Kahjuks on siin aga veel üks suur AGA, kirjutab IT-firma Flowit tegevjuht Andres Aavik.

Allikas: Kuvatõmmis x-tee.ee / RIA

Riigi Infosüsteemide Ameti juhil Andrus Kaarelsonil on õigus, kui ta kirjeldab X-teed kui E-riigi kiirteed, selgroogu või veresoonkonda (Äripäev, 4. september). Kuna tegeleme oma ettevõttes X-tee baasil igapäevaselt uute, praktiliste arenduste loomisega, siis näeme kahjuks liigagi hästi ka pudelikaela, mis Eesti riigil sellel kiirteel kihutada ei luba.

X-tee ise on ainult vahend – infovahetuse platvorm. Seal liikuva info ehk teenused loovad erinevad riigiasutused ja ettevõtted, kelle võimekus on kahjuks väga varieeruv. Probleemid saavad alguse, kui riigiasutustel on kohustus teenuseid pakkuda, kuid teenuste tase, kvaliteet ja ulatus on sisuliselt lahtised ning juhitud eeskätt konkreetse riigiasutuse eelarvest. Kuna eelarved on kitsad, siis on ka teenused vaeslapse staatuses.

Isegi kui lahenduse loomine arendatakse EL fondide kaasabil, siis liigitub abikõlbulikuks vaid esialgne investeering. Edasine hooldus ja haldus tuleb reeglina katta asutuse oma eelarvest. Nii tekibki olukord, kus ajas muutuvate vajadustega on raske kaasas käia.

Mõned näited, miks kaasaegsete teenuste X-tee platvormile arendamine on pärsitud. Esiteks, ligipääsude saamine arendus- ja testkeskkondadele on üle mõistuse ajamahukas. Paljudes riigiasutustes on vaid üks isik, kes ligipääsudega tegeleb ja kui see inimene on haige, puhkusel, komandeeringus või üle koormatud, seisab kogu arendus. Ajakohast dokumentatsiooni on raske leida, tuge raske saada. Arendus-, test- ja  toodangukeskkonnad on tihti erinevad. Halvim näide on testkeskkond, mis oli 20 väikeversiooni jagu erinev toodangust. X-tee teenuste kasutamise alustamisega kaasneb ka tohutus koguses bürokraatiat.

Arendus- ja testkeskkondades ei ole piisavalt andmeid, et oleks võimalik midagi peale kõige primitiivsemate positiivsete voogude testida (positiivseks erandiks on Maanteeamet). Nii tekib olukord, kus pea iga teenuse arendamise järgselt on pikk „stabiliseerimisfaas”, kus arendajad peavad toodangust tekkivaid erisusi lahendama. Probleeme on nii teenuste kui ka andmete kvaliteediga. Kõige markantsem näide on üks teenus, mis selle asemel, et kinnitada andmete puudumist, on loodud selliselt, et annab hoopis veateate. Nii ongi X-tee statistikas tohutus koguses ebaõnnestunud päringuid. Tegelikult oli tegu aga õnnestunud päringutega, mille korrektne vastus ongi „kandeid pole”.

Suurem osa X-teel kättesaadavatest teenustest on ühekordsed infopäringud. Meil on aga klient, kellel on õigustatud ootus saada kümnete tuhandete inimeste kohta mitmekümnele päringule vastuseid mitu korda päevas. Kuna enamasti pole teenuseid, mis annaks infot ainult muudatustest, tulebki teha väga suures koguses üksikpäringuid. Sellele aga ei pea omakorda olemasolevad infosüsteemid vastu, kuna koormus on liiga suur, kuigi tegu on lihtsate ja vähe ressurssi nõudvate päringutega. Sellele, kui kiiresti rakendusest vastavad ning mitu päringut sekundis nad töödelda võiks või töötlema peaks, ei ole süsteeme loodes lihtsalt mõeldud või on alahinnatud automaatpäringute osakaalu tulevikus ja lähtutud seni tehtud käsitsi läbi viidavatest üksikpäringutest.

Kui loogiline oleks sellise olukorra lahendamiseks süsteeme ajakohastada, leiavad mitmed riigiasutused, et lihtsam on probleeme vaiba alla lükata. Nii on meie praktikas tekkinud ka üks kurioosne olukord, kus riigiasutus tõi süsteemist leitud kitsaskohtade parandamise asemel mängu oma juristid, kes püüdsid lihtsalt päringute mahtu ja tihedust vähendada.

Seega, kui tänast X-teed võrrelda kiirteega, siis kahjuks viib see tee täna tihti külakolkasse, kus kiire sõit kedagi ei huvita. Muidugi on erandeid ning mõned uued teenused on juba päris head, aga riigiasutuste suurem paindlikkus ja tulevikku vaatav pilk aitaks X-tee potentsiaali kindlasti paremini rakendada. Vaja on teha järgmine samm teistsuguse disainiga teenuste suunas, mis vastavad automatiseeritud andmetöötluse vajadustele.

Ilmunud 16.09.2019 Äripäeva veebis ja lühendatud kujul ka trükiversioonis