Tarkvararobootika arendaja: saadame meie avalikule sektorile digikratid appi

artikkel

Üha enam kuuleme ettepanekuid vähendada ametnike arvu kuni poole võrra. See jääb enamasti aga sõnakõlksuks, sest ei järgne sisulist plaani ega tegevust. Kas mõni eraettevõte suudaks pakkuda oma klientidele paremat teenust pelgalt seetõttu, et nad laseksid lahti 50% oma töötajatest?

Avaliku sektori kärpimisplaan on realistlik, sest juba täna suudaks robotid ära teha ligikaudu poole ametnike tööst. Ma ei räägi raudmeestest, kes jätaks tööta politseinikud või päästjad. Pean silmas kontoriametnike korduvate tööprotsesside automatiseerimist, mille abil saaks suuremat väärtust tootvale, huvitavamale ja loovamale tööle saata liialdamata kümneid tuhandeid riigitöötajaid.

Aastaid ametnike tööd lähedalt näinuna tean, et vähemalt pool tööajast kulub rutiinsetele, korduvatele ja loogikal põhinevatele tegevustele. Need tublid inimesed ei laiskle maksumaksja kulul, vaid raiskavad enda potentsiaali ja väärtuslikku aega bürokraatlikule nikerdamisele. Kannatab nii maksumaksja kui ka riigiametnik ise, kelle jaoks võiks töö olla loomingulisem ja tähendusrikkam.

Kujutlege igakuiselt sama blanketti täitvat, sama tõendit printivat, sama avaldust menetlevat, samale inimesele korduvalt sama otsust tegevat ametnikku. Seesama ametnik ootab iga kuu sama blanketti täitva ja sama tõendit printiva kodaniku taga, et siis toksida ühest süsteemist teise ümber andmeid PDF-failina saabunud taotluselt, millele järgneb kuni 30-päevane menetlemine. Kuust kuusse samasugused aruanded, aktid, protokollid, tellimused, kooskõlastused, raportid – see kõik, mida kirjeldab humoorikas võtmes ja kindlasti kirjanduslike liialdustega ametniku-ajaveeb „Maailm kontoris“ on ligilähedasel kujul ka päriselt olemas.

Digitaalsed abimehed – tarkvararobootikal töötavad kratid – suudaksid täna enda peale võtta lõviosa niisugusest rutiinsest, korduvast ja eeskirjastatud tööst. Lihtsat valmislahendust pole muidugi olemas, vaja läheks nii põhjalikku tööprotsesside analüüsi, kõrgtehnoloogilisi lahendusi kui ka poliitilist julgust. Töömaht oleks suur ja hind kallis, kuid tulu mitme mastaabi võrra suurem: väheneks maksumaksjate koorem ning ühtaegu liiguks kümned tuhanded võimekad inimesed rikkuse tarbijate seast rikkuse loojate sekka.

Parim näide oma töövoo korda tegemisest on Maksu- ja Tolliamet, kus korduva andmesisestamise asemel inimene kontrollib ja kinnitab eeltäidetud dokumendid. 95% kasutajatest ei muuda seal midagi ning ametnikud saavad lauskontrolli asemel tegeleda erisustega, säästes kallist tööaega ja vähendades oluliselt ka rutiinsest tööst tulenevaid vigu.

Euroopa Komisjoni andmetel oleme Eestis tööjõu efektiivsuse ja äride digiteerimise näitajatega Euroopa viimaste seas. Kui tööstuse digiteerimise osas oleme Põhjamaadest juba lootusetult maha jäänud, siis riigiaparaadi digilahenduste kaasajastamisel jõuaksime veel soomlastele ja rootslastele järele, kuid selleks tuleb astuda kiireid ja otsustavaid samme. Kujutlege riiki, kus igal ametnikul on oma robot, kes pärast väljaõpet teeb kiiresti ja eksimatult ära kogu nürima poole peremehe tööst – alates informatsiooni ühest kohast teise tõstmisest ja lõpetades kodanike kirjadele vastamisega, kus oleks ka reaalsele probleemile reaalne vastus. Olen veendunud, et tänapäeval pole see enam ulmevaldkond – seda kinnitab mitmeaastane kogemus eraettevõtete tööprotsesside automatiseerimisel – kuid vaja on kastist välja mõtlemist ja julget pealehakkamist.

Sellise lahenduse ärategemine poleks lihtsalt ilus järjekordne e-Eesti eksponaat, vaid konkreetne rahas mõõdetav lahendus meie pakilisimale probleemile – töökäte puudusele. Mis oleks, kui hakkaks tööle?

Artikkel ilmus 18. juuni Eesti Päevalehes: LINK