Juhan-Madis Pukk: seitse sammu, mis muudavad loodriks jäänud e-Eesti jälle liidriks

artikkel

2000. aastate algul ei pääsenud ükski Eestit väisanud maailma valitsusjuht ringkäigust Stenbocki maja istungitesaali, et vaadata üle Eesti kui e-riigi kuvandiks kujunenud lame-ekraaniga monitoride rida, mille taga ministrid paberivabalt tähtsaid otsuseid langetasid. Mida kümnendi lõpu poole, seda veidramaks need külaskäigud muutusid, sest arvuti vahendusel tööd korraldav valitsus polnud kaugeltki enam ainulaadne, aga viisakate inimestena näitasid kõrged külalised endiselt välja suurt imetlust. Alles 2013. aastal valitsus loobus lõpuks laua-arvutitest ning piinlikuks muutunud ringkäigud kuvarite vaatamiseks lõppesid, kuigi paberivaba valitsuse juttu räägitakse külastajatele tänapäevalgi.

Mõneti sarnane seis kipub olema Eesti e-riigi kuvandiga – me elame paljuski endisest kuulsusest, kunagiste õigete otsuse viljadest, kuid konkurentsis püsimiseks on vaja enamat. E-valimised on rahvusvaheliselt selge maamärk, e-residentsus huvitava ideena kindlasti ka. Teisisõnu, mitut asja teeme ka täna hästi, aga oma üldiselt tasemelt on e-riik toppama jäänud. Tegu on aga valdkonnaga, mis teeb kõikjal maailmas läbi kiiret arengut ja Eesti peab kuvandi säilitamise nimel järjepidevalt pingutama, et olla e-riigi valdkonnas globaalseks suunanäitajaks.

Tegutsedes igapäevaselt tarkvararobootika ning tarkvara kvaliteedi ja arenduse valdkonnas näeme mitut lihtsat võimalust Eesti digitaalse eduloo jätkumise tagamiseks ja avaliku sektori IT-lahenduste veelgi tõhusamaks kasutamiseks.

Esiteks tuleks luua keskne, avalik koodi- ja tarkuserepositoorium koos seda ümbritseva spetsialistide kommuuniga. Eesti riik tellib juba täna palju erinevaid infosüsteeme, mille tarvis kirjutatakse kilomeetreid tarkvarakoodi, mida teised asutused võiks oma lahenduste juures taaskasutada. Kõige lihtsam näide on kuhugi sisse logimine: üks ja sama komponent luuakse alati uuesti. Ettepanek on koondada selles vallas teadmised ja tarkvara ühte kohta, kus oleks ka inimesed, kes suudavad nõustada kõiki avaliku sektori (aga miks ka mitte erasektori) tellijaid, milline osa nende soovitavast funktsionaalsusest on juba olemas ja mida ei ole vaja uuesti tellida. Õigesti tehes viib see koodi haldamise, uuendamise ja uute infosüsteemide tellimise maksumuse alla kuni kolmandiku võrra.

Teiseks on rida olulisi valdkondi, kus riigiasutused peaksid tegema tarkvaralahendusi tellides ja arendades senisest rohkem koostööd ja võitma seeläbi rahaliselt ja ajaliselt. Näiteks:
o Infrastruktuur: pilveteenused, majutus, taaste, kõrgkäideldavus, andmesaatkondade kontseptsiooni juurutamine;
o Tarkvara arhitektuur – keskne infopank parimate praktikate kohta;
o Turvalisus – ehitada üles keskne turvatestimise võimekus ning pakkuda teenust ja tasuta konsultatsiooni kõigile riigiasutustele.

Kolmandaks, nii olemasolevate infosüsteemide uuendamisel kui ka täiesti uute loomisel ei tohi aluseks võtta ainult seniseid protsesse ja seadusandlust. Arvestama peab ka tuleviku vajaduste ja võimalustega, muutunud kasutajate ootustega. On vaja luua võimalus seadusloome seespidiseks uuendamiseks – ametnikud reeglina teavad, kus pudelikaelad on, kuid nende käed jäävad täna lühikeseks.

Neljas oluline suund on kasutajakogemuse disain (UX) ja kasutajaliidese disain (UI), mis peavad olema lahutamatu osa kõigist riigi IT-süsteemide arendusprojektidest. Suur osa tänasest riigi infosüsteeme tabavast kriitikast on seotud kasutajate halva UI- ja UX-kogemusega. Kui vastavaid spetsialiste arendusprojektidesse ei kaasata, siis saame keerulised, ebaintuitiivsed ja ajast maha jäänud välimusega rakendused. Täna meenutab suure osa riigi infosüsteemide kasutamine paberankeetide täitmist. Iga asutus ei peaks infosüsteemi luues kõike nullist ehitama – mõistlik on keskselt hallata tehnilisi stiiliraamatuid ning koostada e-teenuste kasutajasõbraliku disaini tarbeks häid näidiseid.

Viiendaks, riigi infosüsteemide loomise juures peab tarkvara kvaliteet olema selges fookuses. Äripoole esindajad ei oska ega jõua tarkvara vajaliku põhjalikkusega testida. Suuremas osas projektides on vajalik erapooletu kvaliteedipartneri olemasolu – nii oleks võimalik ka tellija tegemata tööle valehäbita viidata ja probleemid eos kõrvaldada. Nagu ehitusobjektide puhul palkab klient ehitusjärelevalve, peaks riik tellima järelevalve ka tarkvaraprojektides.

Kuuendaks, e-teenuseid ja e-valitsemist peab saama hinnata ning mõõta objektiivselt. Selleks on vaja luua e-teenuste kvaliteedi hindamise mudel, mis võimaldab rakendada erinevaid mõõdikuid. Näiteks on sarnane mudel välja töötatud Soomes. E-teenuste hindamise tulemused peavad olema avalikud ning kõigile kättesaadavad. See suurendab e-teenuste läbipaistvust ja loodetavasti annab tõuke paremate e-teenuste arendamiseks ja rakendamiseks.

Lõpetuseks tuleks kõigis riigiasutustes, ministeeriumites ja kohalikes omavalitsustes seada eesmärgiks leida üles need tegevused ja protsessid, mis raiskavad riigiteenistujate aega. Töö Exceli tabelitega, andmete töötlemine ja analüüs, käsitsi ühest süsteemist teise info ümber tõstmine, raportite koostamine – need on tööd, mis tuleb automatiseerida. Selleks on aga vaja põhimõttelist otsust tegeleda automatiseerimisega kõigil tasanditel ning saada lahti kasutust tööst. Skandinaavias on see osa riigiasutuste igapäevasest tööst, Eestis teeme robootilise protsesside automatiseerimise ehk RPA valdkonnas erasektoris esimesi samme, kuid skaalad ei ole riigisektori võimalike võitudega kaugeltki võrreldavad. Automatiseerimine on ainus tee õhema riigi suunas, sest ainult nii saame tõsta tööjõu efektiivsust ja keskenduda olulisele.

 

Artikkel ilmus Eesti Päevalehe arvamusküljel 30.07.2018. Loe ka: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/juhan-madis-pukk-seitse-sammu-mis-muudavad-loodriks-jaanud-e-eesti-jalle-liidriks?id=83187649