Eesti riigi digitaalne taak

artikkel

Riigihangete registri IT-süsteemi hiljutine uuendamine on hea näide sellest, kuidas Eesti riik kannab digitaalselt taaka, millest vabanemata pole võimalik tõsta avaliku sektori e-teenuste kvaliteeti ega saavutada õhemat riiki.

Valimiste-eelsel ajal võib iga päev lugeda artikleid inimnäolisema ja õhema riigi loomisest ning riigiametnike arvu vähendamisest. Riigiteenuste tarbijate ehk kodanike ja ettevõtjate ootused on muutunud – tulevikus tuleb osutada personaalsemat teenust vähemate ressurssidega. Uued e-teenused, mille sümboolseks lipulaevaks on hiljuti kasutusele võetud riigihangete register, näitavad aga, et mingeid olulisi sisulisi muudatusi pole Eesti e-teenuste arendamisel veel tehtud.

Eesti riik kannab tohutut digitaalset taaka: sajad tuhanded protsessid on kahekümne aasta jooksul jõudnud paberilt veebivormi täpselt samasugusena, nagu nad olid paberil või minimaalsete muudatustega. Nende seas on protsesse, mille sisuline põhjus või õiguslik alus võib olla tänaseks kadunud. Riigiteenuste digitaliseerimisel viidi paljud tegevused üks-ühele paberilt arvutisse: kui varem täitis ametnik blanketti paberil, siis täna täidab ta sama vormi arvutis; järgmine ametnik tõstab andmed ühest infosüsteemist teise; kolmas saadab need edasi teise ministeeriumi haldusalasse jne. Tänased digitaalsed võimalused lubaksid mitmeid selliseid samme ära jätta. Andmed peaks ühest süsteemist teise liikuma automaatselt ja nn tädi- või onuliidest poleks korduvate protsesside läbiviimisel üldse tarvis.

Digitaalne tulevikuriik

Kogu riigiaparaadi ülevaatus ja muutmine on kahtlemata suur töö, mis tuleks ette võtta terviklikult. Korraga peaks üle käima terve digitaalse riigiaparaadi, vaadates suurt pilti, lähtudes tänastest õigusraamidest ja kõrvutades võimalikke muudatusi tehnoloogilise teostatavusega. Kuna tehnoloogia areneb pidevalt, siis on ka see arendustöö lõppematu. Seega on selge, et kõikide aastate jooksul paberilt arvutisse ümber kolitud protsesside terviklikuks muutmiseks pole meil Eestis piisavalt raha, inimressurssi ega kompetentsi.

Lahendus pole ka tõhusama riigi unistusest loobumine. Riigiaparaat on vaja saada õhemaks, teenused automaatsemaks ja nende kasutamine nii ametnike kui kodanike jaoks mugavamaks. See juhtub aegamisi kõikjal arenenud maades, kuid küsimus on selles, kas jõuame (seni veel) tuntud e-riigina tulemusteni esimeste või viimaste seas. Me ei tohi muutuda digitaalsest tiigrist digitaalseks kilpkonnaks.

Nulltolerants kehvadele lahendustele

Tuleb vältida selliste infosüsteemide loomist, mis on iganenud juba sündides. Eredaks näiteks on hiljuti kasutusele võetud riigihangete register. Sisuliselt on antud juhul võetud vana, küll juba paberilt digitaalseks tehtud protsess, ja raiutud see täpselt samal kujul uude infosüsteemi. Mõnevõrra on lihvitud registri väljanägemist, aga selle tulemusena on jällegi suurenenud otsitava hankeni jõudmiseks vajalike klikkide arv. Kehvemaks on muutunud infopäringute teated ning aeglasemaks otsingud.

Mis põhjusel sellised lahendused sünnivad? Küsimus pole ainult piiratud eelarves, ressurssides, poliitilises surves ja oma elu elavas õigusloomes. Oleme struktuurfondide toetuste tõttu sattunud olukorda, kus mitteabikõlbulikuks tunnistamise hirmus käiakse kõik Euroopa Liidu abi komponenti sisaldavad arendusprojektid tiheda kammiga üle, et veenduda, et ükski osapool poleks midagi esialgsest lähteülesandest teisiti teinud. Teisisõnu, kui tulevikku pole hanke ülesandepüstitusse sisse kirjutatud, siis seda pole võimalik ka lahendusena välja pakkuda. Arenduspartneritel võib protsessi käigus tekkida uusi häid ideid ja varem kasutamata lahendusi, kuid neid pole võimalik kasutusse võtta, kui riigiametnik ei suutnud neid hankedokumentatsiooni koostamise ajal ette näha.

Vabamad käed ametnikele

Mis oleks lahendus? Riigiametnikud ja IT-valdkonna spetsialistid peavad saama töötada vabade kätega, tihedas koostöös, et luua oma ajast ees olevaid lahendusi. Riik peab kasutama erasektori kompetentse ja võimekust, et pakkuda kodanikele parimat võimalikku raamistikku – digitaalset tulevikuriiki. Seadusloome ei tohi takistada digitaalse ühiskonna arengut. Iga uue infosüsteemi planeerimise ja arendamise käigus tuleb üle vaadata ka selle tööd reguleeriv õigusruum. Riigiametnik ei tohi asendada robotit ega teha üskluist, korduvat ja ainult kitsastel reeglitel baseeruvat tööd – see osa tööst tuleb automatiseerida.

Ametnikele tuleb anda rohkem jõudu ja võimaldada neil olla loovad, et hankida eesmärkide saavutamiseks kõige efektiivsemaid lahendusi. Kahekümne aasta jooksul arvutitesse tõstetud ja kohati iganenud protsesside muutmine terviklikult ja ühe korraga pole võimalik, kuid nende ettepanekute järgimisel tagaksime, et järk-järgult loodavad uued infosüsteemid on kaasaaegsed ja kasutavad maksimaalselt ära hetkel olemasolevaid tehnoloogilisi võimalusi.