Rahvastiku vähenemine tekitab vajaduse protsesside automatiseerimise järele, kus inimtööd asendav robot ehk infosüsteem peab olema lihtsasti arusaadav ja kasutajasõbralik. Kui süsteem ei toimi või on keeruline, siis pole süüdi robot ise, vaid põhjuseid tuleb otsida protsessides ja inimestes, kes on roboti loomise taga.

8. jaanuari Postimehes oli juttu ehitisregistrist, mille kasutamine on nii keeruline, et nõuab tavakasutajatele eraldi koolituse tegemist või ametniku sekkumist (Heidit Kaio «Uue bürokraatia koidik – näide suhtlemisest robotinäolise Eestiga»). Ehitisregister pole ainus riigi infosüsteem, mis kasutajatel karvad turri ajab. Ma ei nõustu Heidit Kaioga, kelle sõnul töötavad inimnäota robotid meie vastu. Robot teeb seda, mida inimene õpetab, ja kui infosüsteem ei toimi, siis on süüdi samuti inimesed ehk tellijad ja protsessid, mille käigus kasutajasõbralike e-teenuste asemel sünnivad käpardlikud lahendused.

Uus infosüsteem tellitakse tavaliselt juhul, kui vana süsteemi peetakse iganenuks või on võimalus töövoogu digitaliseerida, parandades kliendi kasutajakogemust või protsessile kuluvat aega. Tööjõupuuduse ja väheneva rahvaarvu tingimustes on automatiseerimisel veel üks lisapõhjus – kui töötajaid pole kusagilt võtta, siis tuleb inimeste tööks jätta vaid need töölõigud, mis eeldavad loovat ülesandelahendamist. Kõik standardiseeritavad ja korduvad protsessid saab korda ajada robotite abil, aga see eeldab, et inimene annab masinale õigeid ülesandeid, ja seda ei peaks oskama mitte lõppkasutaja, vaid infosüsteemi tellija.

Riigihangete puhul on probleem selles, et kokkuhoid ja hinnapõhised ostuotsused teevad riigist halva tellija. Nii ka ehitisregistri uuendamise puhul, kus jäeti projekti kaasamata lõpptarbijad ja tegemata kasutajasõbralikkuse analüüs või parandused. Tellija on läinud lihtsama ja odavama vastupanu teed, kirjutades infosüsteemi tuimalt sisse kõik võimalused, mis inimesega suhtlemisel olemas olid, hindamata nende tegelikku vajadust.

Robotite poole näpuga näitamise asemel tuleks nõuda riigilt targemat tellimist ja peale paberi asendamise ka päris uute ja lihtsamate protsesside väljamõtlemist. Kasutajakogemuse disain ehk UX peab olema kõigi infosüsteemide loomise osa. Samuti nagu peaks kõiki riigi tellitud infosüsteeme enne lõpptarbijat testima professionaal. Et tarkvara ja loogikavead parandataks õigel ajal arendusfaasis ja jääks ära olukorrad, kus kasutaja kulutab tunde, et leida failile õige nimekuju või kast linnukese tegemiseks. Selliseid apsakaid saab vältida, kui kaasata väline partner, kel on kogemust parima tulemuse saavutamisel ja kelle kogemuse najal saab infosüsteem kergesti kasutatav ja kõigile osalistele kasutoov.

Küsimus on siinjuures muidugi selles, kas me oleme ühiskondlikult nõus maksma veidi rohkem, et saada süsteem, mis ei loobi kaikaid kodarasse, vaid aitab meil õhendada riigisektorit ja luua riigiga asjaajamiseks meeldiv kasutajakogemus, kus vajalikud asjad saavad korda aetud paari nupuvajutusega. Esialgne suurem investeering hoiaks kokku väga paljude Eesti inimeste aega ja raha. Kui midagi kiiresti ja radikaalselt ette ei võeta, jäämegi kasutama näotuid roboteid ja mugavad tarkvaralahendused jäävad erasektori pärusmaaks.

Leave a comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *